Viinhappe tööstuslikel tootmismeetoditel on enamasti neli liiki, näiteks ekstraheerimismeetod, keemilise sünteesi meetod, poolsünteesi meetod ja fermentatsioonimeetod.
1. Ekstraheerimismeetod Viinhape eraldati kõigepealt õlleveini kõrvalsaaduse veinikivil. Veini valmistamisel pakutakse kangeid veinikivi kive sageli silindri põhja, mille põhikomponendid on viinhape ja selle vesinikkaaliumsool. Veini kivi purustatakse, lahustatakse ja reageerib kaltsiumhüdroksiidiga ja seejärel lisatakse kaltsiumkloriid, nii et see kõik muundatakse kaltsiumisoolaks. Happeline koos veidi ülemäärase väävelhappega saadakse vaba viinhape ja tahke viinhape saadakse kontsentreerimise, rafineerimise ja kuivatamise teel. See protsess on lihtsam ja odavam.
Kuid veinisegu ebastabiilse allika tõttu on toodang piiratud ja ei sobi viinhappe tööstusliku massilise tootmise jaoks.
2. Keemilise sünteesi meetod
1) oksüdeeritud benseeni või naftaleenist valmistatud maleiinhape ja anti-buteenhape ja seejärel lisati vesinikperoksiidi reaktsioon dl-viinhappe tootmiseks.
2) maleiinhappe anhüdriidina toormaterjalina, oksüdeerijana vesinikperoksiid, katalüsaatorina volframhape, katalüütiline oksüdeerumine epoksüvõihappe saamiseks ja seejärel hüdrolüüsi teel võib saada tartraadi ja seejärel pärast jahutamist, viinhappe valmistoote kristalliseerimine, eraldamine ja kuivatamine .
3. Poolsünteetiline meetod Poolsünteetiline meetod on keemilise sünteesimeetodi ja ensüümmeetodi kombinatsioon (fermentatsioonimeetod). Maleiinhape valmistati esmalt tsükliliseks oksüdatsiooniks ja selle soolaks ning seejärel hüdrolüüsiti epoksü-suktsiinhüdrolüüsi ensüümiga viinhappe saamiseks. Teine võimalus on kasutada lähteainena cis-epoksü-suktsiinhappe soola ja seejärel tärklistage produktsioon kääritada. Praegu oli viinhappe biotransformatsioonikiirus 100% laboratoorse fermentatsiooniga substraadina cis-epoksü naatriumsuktsinaadiga.
Poolsünteetilisel meetodil on kõrge konversioonimäär, toote kõrge puhtus ja hea ohutus.
4. Fermentatsioonimeetod Mikroorganismide baktereid kasutati viinhappe saamiseks süsinikku sisaldavate ühendite nagu glükoos ja selle derivaadid, orgaanilised happed, aminohapped, alkoholid ja muud süsinikuallikad. 70. aastate algul kasutas Jaapan Gluconobacter Suborydansi mutantset tüve, et muuta glükoos viinhappes, saagisega umbes 20-30%.
Üldiselt on käärimisega seotud vähem investeeringuid tootmisest, kulud on ainult osa keemilise sünteesi meetodist, toiming on lihtne, tooraine allikas on lai ja keemiliste meetoditega ei kaasne reostusprobleeme.
